Paanikahäire ja sõltuvused

Paanikahäire

Paanikahäired on tänapäeva meditsiinis üks “populaarseimaid” jututeemasid. Tõepoolest, kui vaadata maailma hetkeseisu, võib kergesti järeldada, et sellises haiges ühiskonnas peavadki kõik paanikas olema. Paanikahoogude all kannatavate inimeste organismis on märkimisväärselt kõrge dopamiini tase, mis vallandab kõikehaarava hirmutunde, et olukorraga ei tulda toime. Paanika kujutab endast ülimat ärevust, mis väljub ilma selge põhjuseta täielikult kontrolli alt.
Inimesed ei tule oma muredega toime, kui nende jõuvarud pole piisavalt tugevad või arenenud, et säilitada elutervet suhtumist hirmudesse ja kartustesse. Paanikahoog tabab inimest, kelle hirm on tugevam võimest seda hirmuna võtta ja sisemiste jõuvarude abil ületada. Eks erinevaid kanaleidpidi tuleb varakult sõnumeid, et edukuseks on tarvis olla sale, rikas, atraktiivne, võimukas, seksuaalselt aktiivne ja avatud, enesekindel, haavamatu, põneva elukutse esindaja ja võimeline toime tulema kõigi isiklike ja ametialaaste raskustega.
Paanikahood võivad tekkida väga äkki, etteaimamatult ja ilma eelneva pikaajalise ärevuseta. Kui püüda end depressioonist või ärevusest lihtsalt välja mõelda, ei anna see harilikult tulemusi. Meie kultuur võib küll öelda, et selleks läheb vaja vaid tahtmist ja sihikindlust, kuid hoopis mõjusam oleks, kui see õpetaks meie, kuidas oma seiskunud energiad taas liikuma panna, mitte nende seiskumise tõttu enesesüüdistustega tegeleda. Kõik ei ole sugugi “peas kinni”- kõik on kinni hoopis energiates.

 

Sõltuvused

Sõltuvushäired on eredamaks näiteks, kuidas miski väljastpoolt võib meie üle võimust võtta. Sõltuvushäirete puhul on küsimuseks isiklik võim ja tahtejõu arendamine. Me kujundame sõltuvuslikke harjumusi vastusena emotsionaalsetele kogemustele, mis on olnud haigettegevad, häbistavad või väljakutseid esitavad, näiteks seksuaalne või vaimne kuritarvitamine.

Sellistes olukordades eemaldume enda kaitseks oma kogemusest, suures osas seetõttu, et trauma toimumise hetkel on väga raske otsustada, kuidas tõhusalt reageerida. Oskus kasutoovalt ja elutervelt reageerida tekib tavaliselt alles pärast kogetud traumat, mis nõuab ravi. Alles siis, kui me mõistame, et meile on haiget tehtud ja me peame ennast aitama, oleme võimelised õppima, kuidas teha valikuid, mis annavad uut jõudu, mitte ei too kaasa uusi kuritarvitusi.
Traumaatiliste kogemuste ja jõu saavutamise vahele jääb sõltuvuste mõõde, kus valusaid mälestusi, madalat enesehinnangut, süütunnet, viha, hirme ja enesevihkamist vaigistatakse tuimastavate ainete, harjumuste ja suhetega, mis tekitavad illusiooni turvalisusest ja enesekontrollist.
Põhiolemuselt on sõltuvushäired inimeste teated enda toimetulematusest. Minu kogemusest lähtuvalt peituvad enamiku sõltuvushäirete juured emotsionaalsetes traumades, mis on tugevalt kahjustunud sõltlase enesehinnangut ja – väärikust.
Kuid alkoholi- ja uimastisõltuvus pole ainsad sõltuvuse vormid, mis võivad tõsiseid probleeme põhjustada. Ka negatiivsed mõtted ja käitumisharjumused on sõltuvuse vormid. Me võime saada sõltuvaks näiteks vihapursetest, sest viha sel kombel väljendamine võib meile anda ajutise võimutunde. Me võime sõltuvusse sattuda teatud käitumismustritest, mille abil saame enda meelest teisi kontrollida. Sõltuvusliku käitumise vorme, mida võime endas arendada, on lõputult. Võib isegi väita, et suuremal osal inimestest on vähemalt üks või kaks sõltuvust.
Pole üllatav, et sõltuvushäirete ravi on sõltlase jaoks väga suur ettevõtmine. Näib olevat peaaegu võimatu sõltuvusest üle saada ilma tugisüsteemita, mis tunnistab sõltlasele osaks saanud emotsionaalset kahju, arendades temas enesearmastust. See pole sugugi kerge ülesanne.
Sõltuvus on allasurumine. See tähendab, et see surub sind sinu urgu tagasi.

Postitatud Uncategorized @et