Tunnetatud intuitsioon

Loodus ei anna kunagi midagi ilmaasjata. Teosta see, ja selle täitumine rajabki tee kõrgemate võimeteni. – OSHO

                                                                                                                                                                                             Võimet tunda midagi, mis väljub füüsilise maailma raamidest nimetavad inimesed erinevalt. Ühtedele on see „selgeltnägemine“, teistele „kuues meel“. Kõige lähemal on inimese sellisele vastuvõtlikkusele mõiste „intuitsioon“. See hakkab tööle siis, kui talle saab selgeks, et inimene eksib õigelt kursilt. Nagu eriagent, kelle ülesanne on aidata meil hakkama saada raskete eluliste olukordadega.

Kahjuks toimub meie suhtlemine selle sisemise eriagendiga harva ja sedagi teadmatult. Temalt saadud ohusignaal seab meid harilikult fakti ette alles siis, kui midagi ette võtta on juba hilja. Rakutasandi mõistus tunneb ammu enne katastroofi halva lähenemist, kuid inimene ei saa hoiatuse keelest aru, sest tema mõistus otsib ohusignaale väljastpoolt, mitte enda seest. Milline oleks elu kui intuitsioon muutuks iga inimese jaoks samasuguseks harjumuslikuks orienteerumisorganiks nagu täna on nägemine, kuulmine, haistmine ja kompimine?

Siin tulevad mängu sellised tähtsad mõisted nagu „vaim“, mille jõu üle oskame vaielda ning „hing“, mida me tuletame tihti alles enne surma meelde. Aga need, nagu teada moodustavad meie psüühika aluse ja mõjutavad füüsilise organismi seisundit. Need maailmad räägivad meiega intuitsiooni keeles. Seda võib nimetada ka „informatsiooni lugemiseks“.  „ Informatsiooni lugemisel“ pole nn selgeltnägemisega mingit seost. See on puhtal kujul psühholoogia – arendatud teadlik intuitsioon, mis harilikus  elus  tihti võimena välja ei kujune. Kuid õppides vaimse-emotsionaalse maailma seadusi, võib endas neid unikaalseid võimeid arendada. Kui seda võib õppida, siis pole see ju mingi üleloomulik anne, nagu on seda selgeltnägemine, vaid lihtsalt psühholoogia kui teaduse arengu uus etapp- oskus kuulata oma tundeid ja „näha“ seda informatsiooni, mis kerkib alateadvuse sügavusest vastusena tekkinud küsimustele, mis valdkonnast need ka ei oleks.

Iidsed idamaised teadmised kinnitavad, et võimet vastu võtta ja kiirguse abil edasi anda energeetilist informatsiooni omavad erilised energeetilised keskused – tšakrad. Seejuures kõige olulisem „adžna-tšakra“, mida juba ammu nimetatakse kolmandaks silmaks. Kolmanda silma kultusel on iidsed juured. Paljudes idamaistes usundites on see omapärane organ peaaegu et jumalate kohustuslik tunnus. Arvatakse, et see lubas neil jälgida kogu Universumi eellugu, näha tulevikku, vaadata takistamatult maailma kõikidesse nurkadesse. Kolmanda silma kujutist võib näha india templitel olevate jumalate kujutiste otsaesisel ja Buddha skulptuuridel. Esimestena hakkasid india legendidesse kolmandast silmast- ettekujutuste ja unistuste silmast uskuma inglise ja saksa teadlased. Tänapäeval arvatakse, et see saladuslik organ on käbinääre (epifüüs) – väike, hernetera suurune, pirnikujuline moodustis, mis asub väikeaju ees. Käbinääre on siduvaks lüliks inimese teadvuse ja Looduse nähtamatute maailmade vahel. Kunagi oli ta teadlik nägemisorgan: minevikus oli selline nägemine ilmselt rohkem tunnetuse kui otsese nägemise moodus. Vastavalt sellele, kuidas inimene lakkas tegelemast oma tegeliku anatoomiaga ja suunas oma mõistuse ümbritsevale maailmale, kaotas ta temale algselt omase sisemise arusaamise. Et seda sidet taastada , peab ta tõusma füüsilise maailma piirangutest kõrgemale … iseenda juurde tagasi.

Kui ajus on organ, mis võtab informatsiooni  saatmisest ja vastuvõtmisest osa, siis vastus küsimusele „KUIDAS“ intuitsiooni tunnetada, on vaid üks vastus: teadvuse abil. Teadlik teadvuse kasutamine on peamine mis meid loomadest eristab. Kasutame siis seda.  Oma teadvuse ja mõtteenergia kontrollimine on üks peamisi oskusi, mida peab valdama iga inimene, kes tahab oma ülitaju treenida.   Peab toimuma muutus: tuleb minna mõtlemiselt üle tunnetusele. Tundmine on lähemal sellele mis on inimeses sees, mida nimetatakse intuitsiooniks. Informatsiooni lugemine ei opereeri mitte inimese mõttega vaid  inimese allikaga (nimetame seda ELU RAAMATUKS), milles on kõik teadmised inimese, looduse, Universumi kohta. Meie mõtted kui meie mõistuse projektsoon moodustavad nendest teadmistest vaid üliväikese osa sellest informatsioonist. „Elu Raamatu“ lugemise võime on meisse geneetiliselt pandud. Iga inimene võib mõttekujundeid ja und näha. Igal inimesed on intuitsioon. Iga inimene on võimeline nägema oma sisemist maailma ja aru saama , et keegi või miski hoiatab teda hädaohu eest. Sisemise nägemise ja kuulmise organite areng muutub lähimas tulevikus normiks nendele inimestele,  kes tahavad omada teadmisi reaalse ohutuse kohta.

Informatsiooni lugemise unikaalsus seisneb selles, et iga seda praktiseeriv inimene töötab aja jooksul välja oma isikliku, teiste omast erineva kujundite aabitsa. Niipalju kui on inimesi, on ka erinevaid informatiivseid aabitsaid, kuid siht on neil alati üks – kõik kujundid, mis ilmuvad kas unes või ümbritsevas elus – hoiatavad meid võimaliku ohu eest. Oskus „lugeda“ seda informatsiooni on võti stressivabaks eksisteerimiseks. On vaja vaid endasse uskuda, uskuda oma aistinguid ja ei tohi karta seal peituvat tõde.

Intuitsioon peaks saama meie igapäevaseks juhiks siin elus. Tähtsaimaks kui ükski õpik, raamat või guru.

2010 Eesti, Tallinn

Postitatud Uncategorized @et