Teadvuse, meditatsiooni ja meele olemusest

Termin „teadvus“ hõlmab vaimse elu kolme tasandit: teadvuse tasand (mõtted, tunded ja emotsioonid, millest oleme parasjagu teadlikud), eelteadvuse tasand (kõik see, mida saab soovi korral alateadvusest esile manada) ning alateadvuse tasand (mälestused, teadvustamata soovide ja hirmude hiigelsuur kogum, mis asub väljaspool teadvust, kuid võib meie mõtlemist ja käitumist suuresti mõjutada). Paljud tähtsamad usutraditsioonid ja uuemad psühhoterapeutilised liikumised Läänes kinnitavad, et hingeline ja psüühiline areng sõltub osaliselt teadvuse teadliku ja alateadliku tasandi vahelise sideme tugevdamisest. See side ei paranda ainult enesehinnangut ja oma Mina mõistmist, vaid avab ka tee loovusele ja muutmisvõimele, mis on meis tihtipeale sügaval peidus.

Meditatsioon võib olla üheks tõhusamaks vahendiks selle sideme arendamisel. Kui teadvuse teadlikku tasandit ohjeldada, teadvustub alateadvuse sügavam tasand selgemini. Peamiselt alateadvus teebki meist need, kes me oleme: see piiritleb suuresti meie soovid, ihalused, mis meil meeldib ja mis meile ei meeldi ning paljud tähtsad iseloomuomadused, hõlmates ehk ka meie olemuse sügavaimad saladused.

Peamised vaimsed hüved, mida meditatsioon pakub, on suurenenud sisemine rahu, kannatlikkus, keskendumisvõime, paranenud mälu ning mõistmisvõime ja kaastunne ümbritseva vastu. Sisemine rahu saavutatakse loomulikul teel, ergas-rahulik olemise kaudu, mis on meditatsioonis kesksel kohal. Sellises seisundis on mediteerija justkui vaatleja, kes teadvustab endale kõik, mis teadvusse kerkib, jääb samaks aga kõrvalvaatlejaks, samastamata ennast toimuvaga. Mõtetele, emotsioonidele , tunnetele ja mälestustele ei anta hinnangut ning neil lastakse libiseda alateadvusest teadvusse ja vastupidi. Mediteerides jõutakse äratundmisele, et kuigi need mõtted ja tunded kuuluvad meile, ei tee nad meist neid, kes me oleme. Need on vaid mööduvad, muutuvad sündmused meie vaimuelus, mis mõjutavad meid vaid niivõrd, kuivõrd me naid ise omaks võtame.

Tegelik Mina asub väljaspool selliseid mööduvaid meelekogemusi. Sellisel juhul ei võta valu ja naudingud meie üle võimust.

Mediteerija teadvustab endale, kui tähtis on olemise praegune hetk. Mure tuleviku pärast ja mineviku ületähtsustamine muutuvad kunstlikeks asjadeks, mis ei lase tegelikku elu vahetult kogeda. Osa sellest mittekiirustavast olekust jääb alles ka siis, kui parasjagu ei mediteeri. See aitab võtta elu rahulikumalt ning suhtuda ärritavatesse pisiasjadesse tasakaalukumalt. Tulemus on see, et põhjustatakse vähem pingeid enesele ja sageli ka teistele ning suudetakse asju näha selgemini ja hinnata objektiivsemaks. Budismis nähakse kiirustamist kui edu kahandajat. Kannatlikkusega saavutame võime näha vahet olulise ja ebaolulise vahel.

Postitatud Uncategorized @et