Idamaised õpetused igapäevaelus

Elu tõusud ja mõõnad.

On aegu, mil hulbime sihitult  avamerel, ehkki parved on tegelikult sealsamas. Idamaised õpetused on rikkad praktiliste juhiste poolest – kuidas saavutada kontakti seesmise teejuhiga, kuidas kuulata vaikselt sisehäält ja üle saada oma kannatustest. Mõned neist aitavad meid teisele kaldale, teadlikkuse kasvu järgmisesse etappi. Mõned pakuvad ajutist pelgupaika, kui eksleme omaenda põhjustatud segaduse uduvines.

Elu tõuse ja mõõnasid pole võimalik vältida, aga neisse saab suhtuda suurema või väiksema teadlikkusega. Alati see pole lihtne, sest tõusevad ja möllavad lained pillutavad meid ja me võime kaotada suuna. Ükskõik kui palju me ei harjuta, allume ikkagi elutormide mõjule.  Ehkki võime kõigest hingest püüda maailma mõjutada ja suunata seda meile sobivale rajale, ei suuda me kõike täielikult kontrollida.  Need tõusud ja mõõnad tabavad meid just siis, kui neid kõige vähem ootame. Probleemid tekivad siis, kui keeldume aktsepteerimast seda, et asjad ei laabu meie soovide kohaselt, sest konkreetse tulemuse saavutamiseks oleme mängu pannud nii palju emotsioone.  Kui me õpime elutuultes loovima, õpime võtma neid vähem isiklikult. Mõistame, et need tulevad ja lähevad, ükski neist ei kesta igavesti ja need juhtuvad igaühega. Kui suudame püsida tasakaalus ja rahulikud, aitab see ka teistel selliseks jääda.  Lõpuks saabub moment, kus näeme tormituuli läbi ning need ei suuda meid üldse kõigutada. Oleme mõistnud nende olemust. Vähehaaval, katse-eksituse meetodil, õpime jääma vähemalt mingiski mõttes ühendusse oma sisemise avarusega. Õpime hoidma silma peal kursil, tuulel, ilmal ja keerame ise rooli.

Rahu ja tasakaalu leidmine pole kaugeltki lihtne. Enamuse üle meist võtab tegus elu võimust ja alles siis kui tasakaalutus kestab liiga kaua, võivad meil probleemid tekkida, näiteks stress ja läbipõlemine.

Idamaised õpetused aitavad meil neid jõude ja nende mõju paremini teadvustada. Olles nendest teadlikud, võime navigeerida teadlikumalt.

Me elame imelisel ajal, vaimseid ja müstilisi õpetusi on külluses ning need on kõigile kättesaadavad. See kõik on võimaldanud uue lääne vaimsuse tekkimist, meie senised uskumused kohtuvad teistest kultuuridest põhinevate õpetustega.

Avastades ida õpetusi, tutvume teadvuse peenemate ja hapramate tasanditega, mis on sama reaalsed kui meile juba tuttavad tasandid. Suurem osa õpitavast nõuab rohkemat kui filosoofilist tähelepanu, sellega kaasneb  tegu- traditsioonilised õpetused hõlmavad eriomaseid praktikaid, mis annavad õpitavale vahetu kogemuse. Me õpime tehnikaid meele rahustamiseks, vaikuse ja sisehääle kuulamiseks, inspiratsiooni kogumiseks ning mõistmiseks, kui sügav tähendus on hinge vajaduste ärakuulamisel ja arvestamisel. Me õpime lõhkuma müüre, mis jagavad elu heaks ja halvaks, õigeks ja valeks. Läänelik haridus on meid õpetanud analüüsima ja lõpplahendust otsima. Idamaine tee õpetab meid sellest vajadusest loobuma ning jääma vaatleja positsioonile.

Kõikide idamaiste õpetuste tuumaks on teadliku vaatlemisvõime arendamine. Kui paluda teil lõpetada lugemine ja keskenduda käesolevale hetkele, kas te suudate seda? Tuleb õppida kuidas jääda vaatlejaks ka oma eluprobleemidega tegeledes ja teistele teadvusetasanditele uksi avades. Sisemine vaatleja pole klammerduv, hinnanguid andev ega analüüsiv- ta on lihtsalt vaatleja. Kui vaatleme rohkem ja arvame vähem, omandame avarama maailmapildi.  Sellega kaasnev vabanemine võimaldab aktsepteerida elus palju enamat kui senised jäigad tõekspidamised. Teis on rahu, kui näete asju sellisena nagu nad on, ega mõtle millised nad teie meelest peaksid või võiksid olla. Vaatleja suurim hüve on reaalsus, et elu on muutus  ja muutus on loodusseadus. Teadmine, et elu on pidevas muutumises, vabastab meid jäikadest vaadetest tõele. Tekib küsimus: mis on tõde? Mis täna on teile tõde  on homme juba ajast ja arust ning tekib küsimus, kas see oligi üldse tõde.

Budismi „teoreetiliseks aluseks“ peetakse Buddha esitatud õpetust neljast õilsast tõest ning kaheksaosalisest teest.

Neli õilsat tõde:

1.     Tõde kannatusest;

2.     Tõde kannatuse põhjusest;

3.     Tõde kannatuse lakkamisest;

4.     Tõde kannatuse lakkamisele viivast teest;

Kannatuse lakkamisele viiv tee on õilis kaheksaosaline tee. Teisisõnu nimetas Buddha seda keskteeks, mis väldib äärmusi- andumist naudingutele ja enesepiinamisele.

Budismi aluseks on tõdemus, et on olemas kannatus (lääne mõistes võib tõlgendada ka rahulolematusena) ja et sellest kannatusest on võimalik vabaneda, kuna kannatusel on põhjus. Põhjuseks on janu ehk soov. Kannatuse põhjuse kadumisega kaob ka kannatus. Selleks, et kaotada kannatuse põhjus ehk janu on kaheksaosaline tee. Olenevalt ajastust, inimestest ja kultuuridest on seda tee mõistetud ja rakendatud erinevalt.

Need kaheksa põhimõtet kujundavad teadliku elu, jagunedes kolme põhikategooriasse: tarkus, eetika ja meditatsioon. Õige vaade ning õige kavatsus kuuluvad tarkuse juurde; õige kõne, õige tegu ja õige eluviis eetika juurde; õige püüdlus, järelemõtlemine  ja keskendumine meditatsiooni juurde.

Praktiseerides kaheksaosalist teed vabaneme järk-järgult viiest põhilisest „meeleplekist“ ehk negatiivsest teadvuse seisundist või omadusest – rumalusest, hirmust, vihast, uhkusest ja kadedusest. Kannatus ja rahulolematus asenduvad üha enam sisemise rahu ja selgusega, mõistmise ja kaastundega – budistlikule ideaalile ehk „valgustumisele“ või „virgumisele“ iseloomulike omadustega.

Budism pakub midagi, mis on tõde enamiku maailma religioonide jaoks: distsipliin, väärtused ja juhtnöörid, mille järgi võib inimene elada.

Postitatud Uncategorized @et